Take A Walk On The Wild Side

Tofubisnis.

Daily Hong Kong.

Kaameraga linna peal ringi uidates märkasin, et tänavatel on nii palju tülpimust. Inimesed tundusid kuidagi eriti väsinud & tüdinud olevat. Nägudel valitses ehe minnalaskmismeeleolu.

Õnneks jäi ka paar siirast naeratust objektiivi ette. Oli ju imekaunis laupäev, mida betoondžungli rütmide keskel nautida!

Gelato, Per Favore

       

Miks on nii, et just sellised killukesed - filmid, muusikapalad, kunstitaiesed - tekitavad isu kohver kokku pakkida ja... kas või kohe Itaaliasse põrutada. Nüüd näen end vaimusilmas mõnes Rooma välikohvikus väikse mulliga veini & head seltskonda nautimas. Mõelda vaid - sind ümbritsevad vapustavad arhitektuuripärlid, Vespadel liiklevad tulihingelised italiaanod ja täpselt selline lüüriline fiiling nagu Woody Allen'i uues linateoses. 

Lootusetute unistajate klubi. Aga kes teab...

Attraversiamo - let's cross over.

The Unnoticed

Mong Kok. Tiheda liiklusega ristmik. Lõõskav palavus.

Tohuvapohu keskel on juba pikemat aega üks õnnetu kuju, kes tagasihoidlikul moel jalakäijatelt münte korjab. Ühel hetkel pillab ta oma väärtusliku plastikkarbi tänavale, mille sees olevad paar kopikat igasse ilmakaarde lendavad. Vaid mõni üksik mööduja riivab teda oma pilguga. Aga seegi tähelepanu on üürike. Mitte keegi ei vaevu hädasolijat aitama. Inimesed ei märka, mis nende ümber toimub.

Düstoopiline linn oma armetusega.

Snap It, You Keep A Moment

“Ultimately — or at the limit — in order to see a photograph well, it is best to look away or close your eyes. 'The necessary condition for an image is sight,'Janouch told Kafka; and Kafka smiled and replied: 'We photograph things in order to drive them out of our minds. My stories are a way of shutting my eyes.”
    

 Roland Barthes, Camera Lucida: Reflections on Photography


Mul oli suur au osaleda Simon Wheatley 2-päevasel fotograafia workshop'il, mis muutis minu suhtumist pildistamisse... pealaest jalatallani.


Saades oma tööde kohta niivõrd isiklikku tagasisidet, ja seda veel ülemaailmselt tunnustatud artistilt, tekitas minus suu-lahti-silmad-punnis vau emotsiooni. Ja kui mentori-õpilase suhtlus nii mõnusalt vaba on, et te kõnetate üksteist eesnimedega, räägite tühjast-tähjast, inspireerite üksteist ja korraldate spontaanse joogasessiooni, siis on kogu workshopi kogemus lihtsalt unustamatu. Simon on selline inimene, kes haarab su käe, puurib oma pilguga sinu silmadesse ja ütleb igavikulisel toonil, et pane ALATI oma HING pildistamise protsessi - see on maagiline.


Muidugi olid ka grupikaaslased need, kes kõige rohkem fotograafia olemuse ja võimaluste üle mõtlema panid. Chun Wai (www.chunwaiphoto.com)  näitas meile oma seeriat "Under the Heaven", mis kujutab endast üliesteetilisi mustvalgeid filmikaadreid sellest, kuidas hulk filipiinlasi suure vaesuse tõttu surnuaias on sunnitud elama. Kas sa kujutad ette, mis tunne on 6-lapselisel perel kellegi haua otsas magada? Enda "esimese maailma probleemid" tunduvad piinlikult tühistena.


Ma tean, et olen fotograafia vallas veel täielik võhik. See on ka loomulik, sest kolm aastat niisama klõpsimist ei tee veel kedagi professionaaliks. Pärast workshop'i tundsin, et  minu fotod on ikka väga väga amatöörlikud - märkamatuks jäävad detailivead, ma ei lähe pildistatavaga piisavalt sügavuti, fookus on mõnikord nõrgavõitu jne.
 Sellest hoolimata ammutasin lugematul hulgal uusi ideid ja leidsin mitmeid väljundeid, kuidas enda looming uuele tasemele viia. Sain Simon'i julgustavatest sõnadest nii palju motivatsiooni, et nüüd tahaks iga päev kaameraga ringi käia ja ehedad fiilingud igaveseks ajaks filmirullile talletada.

Ishita

The Better of Blues

Emale

   

Spice Girls - Mama

See totaalselt roosamanna träkk on seotud ühe armsa lapsepõlvemälestusega. Nimelt olin ma noore plikatirtsuna tohutu Spice Girls'i fänn. Nagu enamik 90. aastate lõpus sirgunud tüdrukutest! Kuid minu puhul oli tegemist täiesti andunud fanaatikuga - kleepsuraamatud, postrid, nukud, pulgakommid - täisvärk! Ühel kaunil päeval sattus minu pisikeste näppude vahele bändi kauamängiv, mida ma vist nii kaua ketrasin kuni plaadile sakiline sigrimigri tekkis. 

Igal õhtul, täiesti vankumatu meelekindlusega, esitasin ma särtsakate biitide saatel omaloomingulise tantsukava, ning otseloomulikult oli minu ema see, kes poolpimedas toas, veiniklaas näpus, seda imelist performance'it nautima pidi. "Ainult üks lugu veel, ainult üks lugu veel!". Ja seda niikaua, kuni terve plaat otsast lõpuni mängitud sai. Ja nii ma-ei-tea-mitu-päeva järjest.

Ema püsiv kohalolek oli mulle nii nii oluline, minu kõige hinnalisem publik. Nüüd, aastaid hiljem, on kõik ikka samamoodi, ainult et füüsiline lähedus on teisejärguline. Ükskõik, kus me ka ei viibiks - Tallinn, Hongkong, Madrid või mõni muu maailmalinn - ma tean, et vaimselt on ta ikka avec moi. Toujours.

Imeilusat emadepäeva maailma kõige kõige kallimale emmele!

Igatsen väga.

Sinu tütreke